Veidi infot Albu valla kohta:

* Albu vald asub Järva maakonna loodeosas
* Valla pindala 257 km2
* Rahvaarv (08.03.2002 seisuga) 1544 inimest
* Asustustihedus 6,17 in/km2
* Albu vallas on 16 küla. Suuremad on Albu, Ahula, Kaalepi, Järva-Madise
* Vallamaja asub Järva-Madises
* Kaugused suurematest linnadest: Tallinnast 70 km, Paidest 28 km, Tapalt 30 km, Rakverest 62 km
* Valda läbivad Pärnu-Rakvere; Tartu-Jõgeva-Aravete (e.Piibe); Kaalepi-Lehtmetsa ja Jäneda-Perila maantee
* Lähimad raudteejaamad on Lehtses, Tapal, Jänedal ja Aegviidus

Vaatamisväärsused

Alljärgnevalt saagu äratoodud Albu valla vaatamisväärsused, mida huvi korral tasub oma silmaga vaatama minna:

A. H. Tammsaare muuseum Veteperes avati 1958. aastal Anton Hansen Tammsaare 80. sünniaastapäevaks. Rehielamu, Põhja-Eestile tüüpilise põhiplaaniga Anton Hansen Tammsaare sünnimaja, ehitatud 1870-ndatel aastatel, hävis 1945. aastal tulekahjus ning taastati 1973-77. Ait, ainus säilinud Peeter Hanseni ehitatud hoone koosneb neljast ruumist ja vahelikust; selle ees on postidele toetuv ulualune. Laut on rekonstruktsioon lagunenud originaalhoone asemel, koosneb lehma-, vasika ja lambalaudast. Kõik hooned on rõhtsatest ümarpalkidest, ristnurkade ja rooga kaetud täiskelpkatusega. Väljamäe lääneserval asuvad Tammsaare-Põhja ja Tammsaare-Lõuna talu saunikute hooned: suitsumaja (koosneb suitsutoast, kambrist, sahvrist ja laudast), kaks üheruumilist aita ja väike laut. Need on rekonstruktsioonid mälestuste ja analoogiate põhjal, püstitatud kirjandusliku Vargamäe terviklikkuse huvides. Elumaja, nn. Augusti maja, vana rehemaja vastas valmis 1934. aastal. Maja on mansardkorrusega, häärberi tüüpi, rõhtlaudvoodri ja laastudega kaetud poolkelpkatusega. Hoones on püsiekspositsioon Anton Hansen Tammsaare elust ja loomingust, rehielamus ja aidas etnograafiline olustikuekspositsioon. Õues kasvab vend Augusti 60. sünnipäeva mälestustamm. Siit algavad tähistatud matkarajad Kõrvemaa loodusse ja kirjandusloolistesse paikadesse. Väljamäe all asub Järvamaa kultuuripreemia laureaatide istutatud kultuurihiis, mida igal aastal laiendatakse. Suviti toimuvad siin teatrietendused.

A. H. Tammsaare monument. Kirjaniku pronksbüst kõrgel graniitsambal, selle all reljeefid, kus kujutatakse Andrese Vargamäele saabumist koos Krõõdaga ning Indreku sookraavi kaevamist ja Pearuga leppimist. Skulptor Ferdi Sannamehe tehtud monument asub Järva-Madise külas tema poolt tuntuks kirjutatud valla- ja endise kohtumaja ees ning avati 30. augustil 1936. See on kodukandirahva püstitatud mälestusmärk Vetepere külas Tammsaare-Põhja talus 30. jaanuaril 1878 sündinud sõnameistrile, Eesti tuntuimale ja tunnustatuimale kirjanikule, kelle teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

Albu kaubanduskeskus. Arhitekt Mai Šeini projekti järgi 1982. aastal taastatud endisaegse tarbeehitise väärtustamine vastavalt kaasaegsetele vajadustele. Domineerib paikkondlikke ehitustavasid järgiv kõrge viilkatusega söögisaali osa, mis rajatud vana talli osaliselt säilinud maakivist müüridele. Nende raskepärasusele vastandub kogu viilu täitev aken. Hoone muud osad on kujundatud kaubandusettevõttele omases asjalikus vaimus.

Albu kivisild. Mõisapargi lääneküljele, Ambla jõele 1873. aastal ehitatud kaheavaline kivisild. Kaheavalise 19,2 m pikkuse ja 5,75 m laiuse kaarsilla kõrguseks jõepõhjast on 2,05 m. Sillakaarte kõrguseks on 80 cm ja võlvi paksuseks 39 cm.

Albu mõis. Suur, domineeriva pargiga mõisaansambel. Massiivne varaklassitsistlik peahoone on ehitatud arvatavalt 18. sajandi lõpuveerandil. Kõrge soklikorrusega ühekorruselisel hoonel on vormikas kelpkatus. Fassaadi kesktelge rõhutab kolmnurkse viiluga risaliiditaoline pealeehitis ning 1888. a. ehitatud rohmakas puidust veranda. Tagaküljel paikneb kaks sümmeetrilist tiibhoonet. Dekoor on lakooniline: nurkade krohvrustika, lihtsa profiiliga räästa- ja viilukarniisid, säilinud varaklassitsistliku kujundusega tiibuksed. Soklikorrusel on neljatahulistele piilaritele toetuvad servjoonvõlvid. Vestibüüli laes tulid 1995. a. alanud restaureerimistööde (arhitekt J. Jõgi) käigus ilmsiks rokokoo- ja barokkmaalingud. Kõrvalhoonetest on esinduslikum maakivist ait, kus nurkades ja äärtes võidutseb dolomiit. Raudkivist ja Kuru dolomiidist kabel Aniste tee ääres Kabelimäel on hävimisohus. Liigirikas, pärna enamusega 5,1 ha park paikneb kahel terrassil, neist alumine oli regulaarne, keeruka planeeringuga, tiikide ja paviljoniga (praegu säilinud vaid fragmente). Pargi perifeersed osad on vabakujunduslikud.

Albu vaeslastekool. 1717. aastal Seidla mõisas asutatud ja 1719–1740 Albu mõisa maadel tegutsenud nn vaestekool aadlike ja mitteaadlike lastele. Koolis õpetati saksa, prantsuse ja ladina keelt, geograafiat, ajalugu, filosoofiat, matemaatikat ja geomeetriat, fortifikatsiooni, arhitektuuri ja joonistamist, poliitilisi teadusi ja kõlblusõpetust, aga ka tantsimist, vehklemist ja ratsutamist.

Arasti, Simisalust 1,5 km loodes asuv 7,8 ha rabasaar, mille lõunaosa katab umbes 70-aastane hall-lepik, millest mõnede rinnasläbimõõt ulatub 35 sentimeetrini. Saare keskosas laiub 60–70-aastane kuuse alusmetsaga kaasik, sekka mände, haabu, hall ja sangleppi. Saare idaosas asub kunagise lubjaahju kividega vooderdatud auk ning kirdeosas metsloomade urulinnak. “Vargamäe suve” 2002. aasta vabaõhulavastuste paik.

Arro paemurd. Järva-Madise külas Kaalepi–Lehtmetsa tee ääres asuv pruunika värviga nn Borealis borealise karpidest koosneva lubjakivi ja dolomiit-rõngaspae leiukoht.

Ausammaste kivi (ehk Seidla Suurkivi). Albu vallas Kaalepist 1,1 km põhja pool, Kaalepi–Järva-Madise teest 400 m idas, põldudevahelisel jäätmaaribal asuv heinasaotaoline lihapunane mikrokliin-graniitrahn, mille pikkus ja laius on 3,5 m, kõrgus 2,8 m, ümbermõõt 18 m. Ainult lõunakülg ei ole järsk, seda mööda saab otsa ronida. Rahnu põhjakülg on vertikaalne, sest sealt on lahti murtud kuni 1,5 m laiuselt tükke (maa sees olev osa on alles ja nähtav). Põhjaküljel on näha kivimi värske pind ja puuraukude jälgi. Rahnu sisse on kinni jäänud vanaaegseid raudkiile, sest lõhkiajamine ei ole sel kohal õnnestunud. Ümbruse põldudelt on selle rahnu juurde veetud hulgaliselt väiksemaid kive. Suurkivist võetud tükkidest on tehtud Järva- Madise Vabadussõja mälestusmärk ja Anton Hansen Tammsaare monumendi graniitsammas Albu vallamaja ette, aga ka Emakeele mälestussammas Kadrinas. Sellest siis ka nimetus, Ausammaste kivi.

Hiiesaar. Kakerdaja järvest kolmveerand kilomeetrit ida pool asuv 2,6 ha liigirikka puistuga soosaar, arvatavalt muistne pelgu- ja ohvripaik. Mäel on olnud ka ohvrikivi.

Jänijõgi, tüüpiline Kõrvemaa jõgi: suhteliselt kitsas, hästi looklev, rohkete allikate tõttu karge ja puhta veega. See 31 km pikkune 173 km2 valgalaga jõgi saab alguse Kukevere allikatest ning suubub Harjumaal Jaaniveski kohal Jägala jõkke. Alamjooksul voolab jõgi tiheda metsavõlvi varjus, kuulsas lammimetsas. Jões elab jõeforelle, võldaseid, ojasilmu, hauge jt, kokku kaheksat liiki kalu. Varem on siit püütud ka vähki. 1957. aastal toodi siia Valgevenest aklimatiseerimise eesmärgil 6 paari kopraid, kes on siit levinud ümbruskonna veekogudesse.

Jänijõe uhtlammimets. Jänijõe uhtlammimets on relikt Eestis varem laialt levinud jõeäärseist metsadest, mille moodustavad hall- ja sanglepp, saar, tamm, pärn, jalakas ja toomingas, harvem künnapuu ja vaher. Ka põõsastik on rikkalik: sarapuu, harilik kuslapuu, lodjapuu, türnpuu, näsiniin, magesõstar jt. Puudel ja põõsastel põimuvad humalaväädid nagu liaanid tõelises džunglis. Ka rohurinne on uhtlammimetsas silmatorkavalt lopsakas. Kohati moodustub seda kuni neli kõrgusjärku. Kaldaveerul, kus valitsevad vesikanep, kõrvenõges ja palderjan, esineb rohustu kuni paarimeetrise müürina. Pärast kevadist suurvett on siinsel huumusrikkal pinnasel õitsemisjärge ootamas hulk erinevaid liike salumetsataimi, nagu õrn lemmalts, laialeheline kellukas, püsi-seljarohi, mets-nõianõges, lõhnav varjulill, kuutõverohi, laanesõnajalg, salu-siumari, imekannike. Väga rikas on ala sammalde ja samblike poolest, mis kasvavad kändudel ja puude tüvedel. Niisugused lopsakad metsad esinesid jõgede kallastel ligikaudu 8000 kuni 9000 aastat tagasi. Ürgmetsamuljet suurendab ka siinse koprapopulatsiooni töö: risti-rästi üle jõe langetatud puutüved. Selle Albu valla põhjapiiril Mägede külas asuva ala esmakirjeldus pärineb kohalikult kooliõpetajalt loodusuurijalt Teet-Julius Luntsult (1938). Siinne raietest säilinud, üleujutustest mõjutatud ja humalaga läbipõimunud “džungel” on kordumatu loodusüllatus igaühele.

Järva-Madise II maailmasõjas langenud nõukogude sõdurite matmispaik asub Järva-Madise küla keskel Kaalepi–Lehtmetsa maantee ääres. Siia on maetud 40 1941. a. taandumislahingutes langenud punaarmeelast. Kohta tähistab 1952. aastal paigaldatud obelisk.

Järva-Madise kihelkonnas I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestussammas Järva-Madise kirikuaias avati Võidupühal 23. juunil 1929. Mälestusmärgi valmistajaks oli skulptor Ferdi Sannamees, selle kiviosa valmistati kohapeal. 1950. aasta maikuu alguses ausammas hävitati kohalike võimumeeste eestvedamisel. Mälestusmärgi taasavamine toimus mälestusmärgi esmaavamise kuuekümnendal aastapäeval 23. juunil 1989.

Järva-Madise küla Kaalepi–Lehtmetsa maantee ääres Ahulasse, Aravetele ja Ardusse suunduvate teede ristmikul tekkis 19. sajandi viimasel veerandil kiriku, kõrtsi ja vallamaja juurde. Küla on esmakordselt mainitud 1427. aastal. Enne II maailmasõda oli siin 16 elumaja, mitu poodi, apteek ja meierei, peeti pidusid ja laatu. Vallamaja ees asub 1936. aastal paigaldatud Anton Hansen Tammsaare ausammas (autor Ferdi Sannamees), kirikaias Vabadussõjas langenute mälestusmärk, küla keskel II maailmasõjas langenud nõukogude sõjameeste ühishaud. Ümbruse maastik on saanud eestlastele omaseks Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse“ suure üldistusjõuga kirjelduste kaudu.

Järva-Madise Püha Matteuse kirik. Järvamaa väikseim kirik pärineb tõenäoliselt 13. sajandi lõpust ning erineb tunduvalt teistest Kesk-Eesti kirikutest, kuid sarnaneb mitmeti Saare- ja Läänemaal tuntud kirikutüübiga. Algkavatisse kuulub kitsam 4- nurkne koor koos käärkambriga põhjaküljel ja ühelööviline laiem pikihoone, millel on ainult kaks traveed. Lihtne neljatahuline torn kõrge kaaravaga lääneportaali ees ehitati 1858. Tornikiivri kõrguseks on 35,2 meetrit. Käärkambris paikneb piscina (ainus Kesk-Eestis). Kiriku lääneseinas, lõunaseina läänelõigus ja käärkambril on raidportaalid. Aknaavad paiknevad kõrgel nagu linnuses ning on pilujalt kitsad ja lõpevad ülal terava kolmikkaarega. Pikihoone, kooriruum ja eeskoda on võlvitud. Koori päiskivil on vapimotiiv. Võidukaare kohal pikihoone idaseinal kolm barokset puuskulptuuri (võidukaare grupp). Kirikuaias on hulgaliselt paest hauatähiseid, nende hulgas rotundikujuline väike kuppelehitis nelja portikusemotiiviga külgedel, see on Douglase hauakabel a-st 1817. Järva-Madise vanale kalmistule on maetud “Tõe ja õiguse“ prototüübid: peaväravast vasakul kirjaniku isa-ema, paremal Sikenbergid ja peateest paremal Grosthalid. A-il 1623–33 oli Järva-Madisel õpetajaks magister Heinrich Stahl (1600–1633), eesti vanema kirjakeele looja. Siin Kõrvemaa piiril kirjutas ta oma kuulsa käsiraamatu “Hand- und Hauszbuch für das Fürstenthumb Esten In Liffland” I osa, mis ilmus Riias 1632. a. See lihtsustatult “Käsija koduraamatuks” nimetatud teos ning samuti Järva-Madises valminud, kuid praeguseks hävinud raamatuke usuõpetusest (1630), olid esimesed eesti keelt ulatuslikumalt trükis kasutanud väljaanded.

Järva-Madise voored. Lõuna-Kõrvemaal (Albust Paideni) siirdesoode ja rabade keskele jäävad lameda leivapätsi kujulised põhja-lõuna suunalised väljavenitatud soosaared, mida kohapeal mõnikord väljamägedeks hüütakse. Need on jäämasside moreenmaterjalist voolitud väikevoored. Osa voortest on kaetud kuusikute või sarapuu- ja sinilillerohkete segametsadega, teine osa lopsakate puisniitudega, suurematel voortel aga haritakse põldu. Soosaarte asustus on aga üks kõige iseloomulikumaid kogu Eestis. Väljamägedevahelisi, nüüdseks unustusehõlma vajuvaid, omaaegseid hagudele tehtud teid kutsuti soosildadeks.

Järvamaa Kultuurihiis (tähtsate sündmuste tähistamise koht) asub Vetepere küla Tammsaare-Põhja talu maal, Anton Hansen Tammsaare muuseumist paarsada meetrit loodes. Hiie keskmeks on Kiigemägi, mida piirab ringtee ning siit lähtuvad kiirjalt väljuvad pargiteed. Teid hakkavad palistama pärnaalleed. Pargi piirdele on ette nähtud tammed. Hiie rajamisega alustati 1992. aastal ning seda on tehtud igal kevadel Jüripäeva paiku, kui siia istutavad oma puu järjekordsed Järvamaa kultuuripreemia laureaadid. Hiiest on kujunemas üks ekskursioonide sihtpunkte ning suviste kultuuriürituste paik.

Kaalepi linnamägi. Tammsaare muuseumist ca 4 km kagu pool Lõhmu soo keskel asuv liivane soosaar, tõenäoliselt kohalike elanike muistne ajutine redupaik ärevatel aegadel. Kõrgendikku katab hõre segamets, mille koosseisus on kuuskede ja kaskede kõrval pärna ja suuri tammi, alusmetsaks sarapuuvõsa.

Kakerdaja järv. Peedu–Risti teeristist 4 km edelas Kakerdaja rabas asuv 6,7 ha suurune väga happelise ja punakaspruuni väheläbipaistva veega sademetest ja sooveest toituv umbjärv. Järv on 5 m sügav, järskude turbaste kallastega, mille põhja katab turbamuda. Tüüpiline huumustoiteline järv, mis väärtuslik peamiselt maastikuelemendina ning omapärase ökosüsteemina. Järves puudub igasugune taimestik. Järvest lõuna ja ida pool on sadadest laugastest koosnev laugastik.

Kakerdaja raba. Maaliline, rohkete laugastega 2400 ha kuni 8,5 m turbakihiga puutumatu kõrgraba maakonna loodenurgas keset suuri metsi, eemal asulatest ja suurematest teedest. Tegemist on meie ala ühe paremini väljakujunenud kaheastmelise rabaga. Kaks erineval kõrgusel asuvat laukavööd tulevad eriti hästi esile ala lääneserval. Mõlemad laugastikud on raskesti läbitavad. Laugaste keskel on suur 6,7 ha punakaspruuni veega Kakerdaja järv. Järvest 1 km ida pool asub liigirikka puistuga Hiiesaar, muistne pelgu- ja ohvripaik. Sadade laugaste äärtelt võib leida rabakat, ümar- ja pikalehelist huulheina ning valget nokkheina. Leidub ka Ida-Eesti tüüpi rabade taime – hanevitsa. Oma pruuniveeliste laukasilmadega männijändrikega kaetud kallaste vahel pakub raba maalilist pilti. Kevaditi ja sügiseti peatub laugastikes tuhandeid rändlinde. Raba nimigi on tuletatud küttide poolt kakerdajaks ristitud linnust – järvekaurist, kes osava sukeldujana on valmistanud jahimeestele palju meelehärmi. Naabruses asuv Mõnuvere küla oli üks prohvet Maltsveti (Juhan Leinbergi) tegevuskohti.

Kakerdaja rabalaugas. Kakerdaja järvest vahetult lõunas asuv 2,2 ha rabajärv.

Kesleri mälestuskivi asub Jänedalt 5,4 km Perila poole kohas, kus Vetla poolt taganenud enamlased hukkasid kohaliku noore kooliõpetaja Salme Kesleri. Hukkamispaika 1932. aastal paigaldatud ja nõukogude korra ajal lõhutud mälestusmärk taastati 1991. aastal. Mälestusmärgiks on põllukivist murtud ja ühelt poolt tahutud ning alusele asetatud risttahukas, millel tekst: “Salme Kesler õpetaja surmatud 5. jaanuaril 1919 Vabadussõjas” ning sellest allpool paremal: “Ilus on surra Isamaa eest”. Mälestuskivi paigaldajateks olid Risti Algkool ja Üle-Eestilise Noorsooühingu (ÜENÜ) Albu-Risti osakond. Mälestusmärki piirab elupuudest hekk. Memoriaali kõrval asub I aastatuhandest e.m.a pärinev kultusekivi.

Kihme ehk Sadama allikad asuvad Paide–Rakvere maanteest paarsada meetrit lääne pool kirde-edela suunalises orundis Allikmäe talu juures. Suurim neist, läbimõõt 2–3 meetrit, asub kohe õueaia taga. Kevaditi on allikas veerikas, hiljem kahaneb väikeseks nireks. Allikad toidavad Jägala jõge.

Kihmjärv (ka Eesjärv). Kaalepist 6 km edela pool Vetepere külas Ratassaares asuv 7 ha suurune meetrisügavune kinnikasvav rabajärv. Põhjas paks lendmuda. Sissevool oja kaudu, väljavool Jägala jõkke.

Koodilinn. Albust 2 km kirdes Sääsküla oja vasakul kaldal asuv Aegviidu–Neitla oosistu üks kõrgemaid oosiharju. Oletatav muistne pelgupaik.

Kukenoosi rehi. Tootmishoone Albu mõisa häärberi vastas Sääskülla viiva tee ääres, kus 1. novembril 1861 haagikohtuniku poolt väljatellitud Laadoga jalaväepolgu soldatid peksid halastamatult Albu ja ümbruskonna talupoegi, kes olid mõisa keelust hoolimata pidanud koosolekuid väljarändamise arutamiseks ja takistanud mõisniku omavolitsemist talupoegade karistamisel. Karistusoperatsiooni hakati hiljem nimetama Albu veresaunaks. Seda kurba sündmust meenutab mälestusmärk Albu kultuurimaja ees. Meeldejäävalt on sellest kirjutanud ka Eduard Vilde oma romaanis “Prohvet Maltsvet”.

Kutniku järv (ka Kõrvenurga Soojärv). Vetepere külas Kautla soos asuv 2,3 ha jütja põhjaga rabajärv, mida ümbritseb 15–20 m laiune õõtsik. Väljavool Kõrvenurga oja kaudu Jägala jõkke. Järve ümbritsevas Kautla rabas on hulgaliselt madalaid osaliselt ka raba alla mattunud liivakünkaid.

Kõrvemaa. Paikkond Pandivere kõrgustikust läänes, Harju-, Järva- ja Lääne- irumaa kokkupuutekohas, mis meenutab kõrgelt vaadates laia, lamedat liuda, mille servaalad peaaegu igal pool tõusevad keskosast kõrgemale. Mandrijää on siia kuhjanud ja maha jätnud rohkesti mitmesuguse suuruse ja kujuga kõrgendikke, neid on küll rühmiti, küll üksikult ja ükski ei sarnane teisega. Enamikku nendest katab mets. Vallseljakud, mõhnastikud, väikevoored ning nende vahel looklevad jõed ja ojad liigestavad seda maad, eraldades metsi, soostikke, üksiksoid ja nende osi. Siin on rohkesti jõhvikarikkaid märgi madalsoid ja õõtsikuid ning ulatuslikke madalsooja siirdesoometsi. Mõned pinnavormid on mattunud turbasse ja nähtavad vaid piklike soosaartena. Siinsed metsad ja rabad oma kättesaamatuse ja avarusega pakuvad suurepärast pelgupaika rohketele linnu- ja loomaliikidele, kellest mitmed on ümbruskonna kultuurmaastikel muutunud haruldasteks. Kõrvemaa eripärane loodus jätab mulje terviklikkusest, selles on tema tähelepanuväärsus ja huvipakkuvus.

Kõrvenurga Soojärv (vaata Kutniku järv).

Külvandu rannikuluited. Kohapeal tuntud ka kui Suur selg ja Väike selg. Balti jääpaisjärve kujunemise aegu, kui jääserv jäi Lõuna-Soomes 500–600 aastaks seisma, hakkas kiiresti tõusma ka Balti jääpaisjärve tase. Seoses sellega mattus vahepeal maismaa tingimustes arenema hakanud Kõrvemaa põhja-, edela- ja loodeosa uuesti sulavete alla. Taandudes jättis aga Balti jääpaisjärv maha rannikumoodustisi astangute, rannavallide ja luidete näol. Siin tulevad need teadusele ülimalt huvipakkuvad pinnavormid esile jääpaisjärve rannikuluidetena. Männikutega kaetud luited on hästi jälgitavad Vetepere–Ardu maantee ääres.

Lehtmetsa-Risti koolimaja. Albu vallavalitsuse pikaajalise visa töö tulemusena 1934 valminud ajastule tüüpiline ehitis. Siin töötas aastaid teenekas loodusuurija ja koolimees, Jänijõe uhtlammimetsa esmakirjeldaja Teet Lunts, kelle aktiivsel osalusel andis kohalik ÜENÜ organisatsioon välja oma hektograafil paljundatud ajakirja “Lõke”.

Lõhmu väljamägi. Anton Hansen Tammsaare muuseumist 1,9 km kagusse jääv salumetsailmeline soosaar, kunagine talukoht, mida meenutamas suured tammed. Väljamäe all lubjarikkas soos kasvab taimharuldustest eesti soojumikas, kärbesõis, Russowi käpp, täpiline sõrmkäpp. Nagu teistelgi salumetsailmelistel soosaartel, kasvab ka siin kaunis kuldking. Väljamäge läbivad matkarajad ning matkajate jaoks on ehitatud matkaonn ja tehtud lõkketegemise plats.

Miinakivi (ehk Ohvrikivi). Kaalepi külas Rava metskonna Seidla-Aru vahtkonnnas asuv roosakashall graniitrahn, mille pikkus on 5,6 m, laius 4,7 m, kõrgus 2,8 m ja ümbermõõt 18,1 m. Rahn on väga kvartsirikas, kivi külgedel on jälgitavad korrapäratud kvartsisooned ja -pesad. Rahnu põhiplaan on 5-nurkne. Rahn meenutab muna, mille pikitelg on ida-läänesuunaline. Lael esineb looduslik, ligi 1 m laiune ja 5 cm sügavune lohk, mille põhi on sile. Põlemisjälgi ega tuhka lohus pole. Lohu nõlvadelt on kivi koorunud: võib-olla ammuaegse põletamise jäljed. Lohust tuleb alla laugete nõlvadega renn. Miinakivi on üleni lõhenenud, kusjuures eralduslõhed on kaldega lõunasse. Rahnu küljed on järsud, välja arvatud lõunakülg, mis on kallak. Pind on üldiselt sile ja kivi kaetud õhukese samblakorraga. Nime olevat see rahn saanud Miina-nimelise naise järgi, kes enese kivi juures kasvanud kuuse külge üles poonud.

Mägede mõhnastik (ka Punamäed). Lehtmetsa ja Aegviidu vahel asuv jääajal mandrijää taandudes jääsulavete poolt jäälõhedesse või liustikuserva ja aluspinna kõrgendite vahele kuhjunud kihitatud liivadest koosnev umbes kolme kilomeetri pikkune ja kilomeetri laiune kirde–edela suunaline Kõrvemaa kõrgeim ala. Mõhnastiku moodustavad omavahel liitunud, kuni paarikümnemeetrise suhtelise kõrgusega künkad, kuplid, seljakud ja lavajad künnised, mida liigestavad mitmesugused lohud. Viimastest on huvitavamad mattunud jääpankade sulamisel tekkinud lehterjad sulglohud ja voolava jääsulamisvee poolt kujundatud mitmesuguse ristprofiiliga piklikud lohud. Üksikute kuplitaoliste pinnavormide vahele on jääkallastega järvede setetest moodustunud suhteliselt suure kõrgusega lavapinnad. Markantseim nendest on Valgehobusemäest loodesse jääv Mägede lava. Selle kõrval on mitmeid väiksemaid, nagu Tindimäe, Mardimäe ja Tõrvaaugu-Tooma lava. Lavade laed on tasased ja nõlvad järsud. Mõhnastiku ja ühtlasi Kõrvemaa kõrgeim tipp on 106,9-meetrise absoluutse kõrgusega Valgehobusemägi. Valgehobusemäe kagunõlval hariti veel pool sajandit tagasi põldu, mille punakaskollane liivmuld kaugele ära paistis. Siit siis ka mõhnastiku teine nimi, Punamäed. Mõhnastik on tallinlaste hinnatud suusamatkade sihtpunkt. Endistel liivastel põldudel ja nõmmedel laiub nüüd 1950-ndatel aastatel istutatud noor männimets. Siinsetes metsades kasvab mitmeid haruldasi taimi, nagu laialeheline neiuvaip, roomav öövilge, pruunikas peasjuur, kahelehine käokeel, lõokannus, palu-karukell, varesekold jt.

Mägedi tehisjärv. 2,5 ha veesilm 600 meetrit Valgehobusemäest ida pool tekkis Aravete silikaltsiiditehasele liiva kaevandamise tulemusena. Nüüd on siin suplemiskoht, mille ümber Rava metskond on rajanud puhkekohti.

Määrasmäe allikajärv. Järvik Jägala ülemjooksul, mille kaldad kohati madalad ja õõtsuvad. Aga põhjast “keeb” üles kristallselge vesi, heledad liivajoad tormilise liikumise tunnistajaiks. Järves elab Jägala jõest tulnud kalu. Järve piirab ühelt poolt kuuse-, teiselt männimets.

Ohusilla mägi. Kitsuke kruusaseljak – oos. Teine haru paistab siinsamas kõrval, nende vahel laiutab väike soolaik. Paljandunud oosi sisemusest paistab vastu kivine kruus. Siinse sürjametsa mändide all kasvavad sinilill, värv- ja hobumadar, verev kurereha, lääne-lõhnhein. Kasvab ka kadakat ja pohla.

Ohvrikivi (vaata Miinakivi).

Palgissaar. Puisniiduilmeline soosaar, õigemini mitu voorjat omavahel ühendatud mineraalpõndakut Kodru raba lääneserval ca 600 meetrit muuseumist. Soosaarel kasvab kuusk, mänd, haab, soo- ja arukask ning hall-lepp. Siin-seal kohtab metskuklase pesi. Palgissaare taimkate on puisniidule omaselt liigirikas. Palgissaarest läänes asuvas lubjarikkas soos kohtab 8 liiki käpalisi: soovalk, harilik käoraamat, kuradi sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, soo-neiuvaip, suur käopõll, kaheleheline käopõll. Palgissaart läbib Tammsaare–Kodru–Järva- Madise matkarada.

Punamäed (vaata Mägede mõhnastik).

Ratassaare järv (vaata Tartussaare järv).

Sadama allikad (vaata Kihme allikad).

Seidla mõis. Barokkansambel Paide–Rakvere maantee ääres Seidla külas. Kõrge kelpkatusega kahekorruseline peahoone paikneb tagaküljega maantee poole. Pargi poole pööratud esifassaadi liigendavad paarispilastritega kujundatud ning segmentkaarakendega kesk- ja külgrisaliidid. Hoone barokset üldmõju täiendab rokokoostiilis peauks, mille ees ampiirse võrega konsoolrõdu. Tagafassaadi kinnine rõdu-veranda pärineb 19. sajandist. Siseplaneering on barokselt sümmeetriline, ruumide anfilaadse järjestusega. Allkorruse kõikides ruumides on ristvõlvlaed. Peakorruse planeering kordab allkorruse ruumide asetust: maja keskel esindusruumid– saal ja söögituba, mis omavahel ühendatud ainulaadsete lükandustega. Viimaste rokokoostiilis nikerddekoor ühtib teiste esindusruumide uste, aknaluukide, paneeli jm. kujundusega. Kõrvalhoonestus on hajutatud peahoone ette ja külgedele. Nende hulgas esinduslik kaaristuga ait esiväljaku kirdeserval taastati 1980. a. lõpul, samalaadne tall-tõllakuur vastasküljel on veel varemeis. Säilinud on ka jääkelder.

Ametimeeste maja, sepikoda, ja viinaköök on ümber ehitatud. Mõisasüdamest edelas asub hollandi tüüpi tuulik. Maakivist hoonetel on väga efektiivsed valkjashallist tahutud lubjakivist lukukividega akende sillused ja äärised ning nurgakivid. Hooneid ümbritseb keskmise liigirikkusega 6,7 ha park. 18. sajandil rajatud pargi peamiseks puuliigiks on pärn. Esineb hulgaliselt põlispuid. Mõisaansambel on eravalduses.

Seidla Suurkivi (vaata Ausammaste kivi).

Seidla tuuleveski. Rakvere–Pärnu maantee ääres samanimelises külas paiknev hollandi tüüpi tuuleveski ehitati 19. sajandi lõpul ja kuulus Seidla mõisale ning taastati arhitekt E. Lüüsi kavandi järgi eelmise sajandi lõpukümnendil. Massiivne paekiviehitis on 10 m kõrge ning teda katab 3,5-m puitkroon. Kõigi nelja korruse talad, laed ja põrandad on puidust. Välisviimistluseks on valge krohv.

Simisalu (“Tõe ja õiguse” järgi Hundipalu). Simisalu väljamägi on omakandi kõrgemaid. Siia on püstitatud ka vaatetorn. Kui ilm selge, paistab siia üsna palju kätte: kagus Naelassaare kõrged kuused, neist idapool Linnamäe metsane kuppel, kirdes Tammsaare, selle taga Järva-Madise kiriku torn, ees Kitsessaare kuuserida, kõige lähemal väike Jõessaar. Põhjas, silmapiiril tabab terav silm Valgehobusemäe turjakat siluetti ja muudki. Simisalu lääneküljel mäerinnakul kasvab kena kadakas, mille juures lõpeb tsivilisatsioon ning algavad looduse matkarajad. Teise maailmasõja ajal Simisalu pererahvas mõrvati hävituspataljoni poolt ning talu põletati maha. Käesoleval ajal tegutseb Simisalus 62-kohaline majutusasutus.

Tartussaare järv (ka Tartussaare Tagajärv, ka Ratassaare järv). Järva-Madisest 8,2 km edela pool Vetepere külas Tartussaares asuv 12,4 ha suurune kinnikasvav rabajärv, mis koosneb kahest kitsa kaela abil ühendatud osast, kus vett on vähe. Põhjakallast ääristab paarikümne meetri laiuselt sile lendmuda. Põhjaosast väljavool Jägala jõkke. Läänest piirab järvelagendikku rabamets, idast madalsookaasik, põhjastlõunast siirdesoometsad.

Tundmatu sõduri haud asub Lehtmetsa külas Lehtmetsa-Risti endisest koolimajast üks kilomeeter kirde poole Oru talu taga kõrgepingeliini all. Siia on maetud Vabadussõjas langenud tundmatuks jäänud sõdur. Vanasti kalmuküngast hooldati, kõrgepingeliini rajamisega see lõhuti, kuid pole unustatud.

Tõugujärv. Järva-Madisest 7,5 km lõuna-edela pool Tõugussaare rabas Kiigumõisast lääne pool asuv 3 ha rabajärv. Ümbruses hulgaliselt laukaid.

Vahtramäe talu ja muinasasula koht. 19. sajandist pärinevad hooned rikkaliku maaharimisriistade ja tarbeesemete koguga Liivjõe Jänijõkke suubumiskoha lähistel. Siit Aegviitu viiva tee äärest Jänijõe lammilt leiti 1982. aastal ca 1 meetri sügavuselt kivikirvega raiutud ca 10–12-sentimeetrise läbimõõduga halli lepa notte. Radioaktiivse süsiniku meetodit kasutades määrati Tartus proovitüki vanuseks üle 6000 aasta. Tegemist võib olla Järvamaa vanima teadaoleva asulakohaga. Mõisaajast peale on siin elanud Krani metsavahid. Krani nimi tulenes aga sookure saksakeelsest nimest Kranich. Sookurgesid oli varem siin palju, kuid peale rabade kuivendamist 1935. a. nad kadusid.

Valgehobusemägi. On oma 106,9-meetrise absoluutse ja 42-meetrise suhtelise kõrgusega Mägedi mõhnastiku ja kogu Kõrvemaa kõrgeim tipp. Vanasti tehti siin jaanituld. Valgehobusemäe vaatetornist näeb kaugele üle kogu ümbruse. Siia paistavad nelja ümberkaudse kiriku tornid. Terane silm seletab Tallinna teletorni, Iru korstnaid ja enamatki. Mäe loodenõlv on kaetud salumetsaga. Muistendi järgi oli Kalevipoeg jälle kord kündnud oma valge hobusega Mägede külas. Lasknud siis hobuse sööma ja heitnud ise ka puhkama. Selle aja sees olid aga tulnud hundid välja Röövliorust, Hundiaukudest ja Mõrtsukamäe kalda alt ning murdnud Kalevipoja valge hobuse. Hobuse kehast tekkinud mägi, mida kutsutakse Valgehobusemäeks. Mäelt alla minevad neli künnist aga meenutavad praegugi lamava hobuse jalgu.

Vetepere küla. Põhja-Tammsaare talu oli sünnikoduks eesti kirjandusklassikule Anton Hansen Tammsaarele (1878–1940). Suurromaanis “Tõde ja õigus” Vargamäeks ristitud väljamägi on kujunenud üldtunnustatud geograafiliseks nimeks ja saanud Eesti kõige külastatavamaks kirjanduslikuks paigaks. Anton Hansen Tammsaare elu ja loomingut tutvustab tema sünnikohas avatud memoriaalmuuseum. Huvipakkuvad on romaanist tuntud Ees- ja Tagapere säilinud või restaureeritud taluhooned ning võimas tamm väljamäe veerul. Lisandunud on Järvamaa kultuuripreemia laureaatide poolt istutatud puudest kujunev kultuurihiis. Tammsaare väljamägi on paljude matkamarsruutide algus- ja lõpp-punktiks. Kohanimi Tammsaare tulnud aga sellest, et siin vanasti palju tammi kasvanud. Vargamäelt edela suunas üle jõe on Simisalu soosaar (romaanis Hundipalu), mille säilinud hooned on kohandatud matkakoduks. Vargamäe-Albu tee äärde jääb jutustuse “Vanad ja noored” tegevuspaik – Kaarli (jutustuses Kadaka) talu varemed. Samalt maanteelt Järva-Madisele pöördumise koha vastas on Kassiaru Jaska kodu.

Vetepere tamm. Tammsaare majamuuseumi lähedal kasvav 16 meetri kõrgune 3,2-meetrise ümbermõõduga ning 15meetrise võra läbimõõduga enam kui sajaaastane puuhiiglane.

Vibujärv. Järva-Madisest 1,5 km lääne-edela pool Kodru rabas asuv ebakorrapärase kujuga 1,7 ha rabajärv. Väljavool kraavi kaudu Albu jõkke. Väärtuslik maastiku ilmestajana.

Vulbi maastikukaitseala Albu ja Ambla valla piirialal Vulbi oosil moodustati 1993. aastal oosi ja sellel kasvavate taimharulduste, palu-karukella ja Eestis suurima sile-tondipea kasvukoha kaitseks. Oosil kasvab vähelevinud liigirikas sürjamets, kus lisaks eelnimetatutele kasvab ka rohekat käokeelt ja tumepunast neiuvaipa. Loodushuvilisele sobiv külastamispaik igal aastaajal.